Käesoleva aasta juulikuus avaldati ajakirjas “Hambaarst” ajakirjanik Marit Suka poolt tehtud intervjuu Marc Moelleriga, Academy of Orofacial Myofunctional Therapy ellukutsujaga.
Jaanuari alguses toimus Tallinna Ortodontiakeskuse ja Tartu Ülikooli Stomatoloogiakliiniku korraldatud seminar Obstructive Sleep Apnea in Dentistry („ Obstruktiivne uneapnoe hambaravis“), mis tõi kokku oma ala tipud kogu maailmast.
Kolme päeva jooksul käsitleti mitmeid unepnoega seotud teemasid. Seminari kava koostasid ühiselt unemeditsiinis mitmeid avastusi teinud Christian Guilleminault, Hea Une Keskuse juhataja ja asutaja Heisl Vaher ning Tartu Ortodontiakeskuse juhataja Triin Jagomägi.
Tallinnas toimunud seminar on ühtlasi märgilise tähtsusega – 8.jaanuaril asutati Põhjamaades tegutsema hakkav müofunktsionaalse teraapia ühendus (Nordic Association for Myofunctional Therapy ehk NAMT), mille eesmärgiks on ühendada Põhjamaade spetsialiste, kes tegelevad müofunktsionaalsete häiretega, pakkuda neile tuge ja koolitusi ning tõsta ühiskonnas teadlikkust vastavate häirete ja nende ravivõimaluste kohta.
Müofunktsionaalset teraapiat käis seminaril tutvustamas Marc Richard Moeller USAS-st, kes on ühtlasi NAMT-i asutajaliige. Moeller oli hea meelega nõus teraapiast meilegi rääkima.
Dr.Heisl vaher ja Marc Richard Moeller Tallinnas konverentsil
Härra Moeller, rääkige lühidalt, mis on müofunktsionaalne teraapia?
Meie nimetame müofunktsionaalset teraapiat neuroloogilise ümberharimise harjutustikuks, mida aitab uurida, ennetada, diagnoosida ning ravida funktsionaalseid ja strukturaalseid muutusi suu-, näo- ja kaelapiirkonnas.
Kuidas sattusite sellesse valdkonda ja kaua olete sellega tegelenud?
Kasvasin tegelikult koos selle valdkonnaga üles. Minu ema, Joy Moeller, on sel alal juhtivaid spetsialiste. Ta on välja koolitanud üle poolte inimestest, kes sellega Põhja – Ameerikas, Aasias ja Austraalias tegelevad. 80. – 90. Aastatel tutvustas ta teraapiat ka Euroopas andes loneguid Saksamaal, Hollandis, Taanis ja Belgias.
Suurema osa täiskasvanuelust olen töötanud hoopis finantssektoris ning veidi ka meelelahutuses, aga eelkõige olen ärimees. Kui aus olla, siis ei tahtnud ma selle valdkonnaga mingit pistmist teha. Juhtus aga nii, et hakkasin käima naisega, kes töötas tervishoiu alal ning ühel hetkel hakkas temagi müofunktsionaalse teraapia vastu huvi tundma. Ütlesin talle, et sa ei tohi mu emaga koos töötada, palun hoia sellest eemale! Minu ema Joy ütles sellepeale, et peaksid nägema, millega me tegeleme, see on tähtis. Niisiis nõustusin neile tegema auditit, et anda konstruktiivset kriitikat. Käisin seal sessioonil ja sattusin vaimustusse, sest nägin, et need patsiendid said tõesti abi ilma kirurgilise sekkumiseta. Ma pole arst ega akadeemik, aga hakkasin lugema kõikvõimalikke materjale ja viisin end teemaga kurssi. Minu mõistus töötab nagu äriplaan ning tahtsin luua strateegia, mis tooks teraapiani rohkem inimesi. Aprillis saab neli aastat täis, kui sellega tegelema hakkasin.
Millise strateegia välja töötasite?
Mõistsin, et see valdkond on paljulubav, ent ometi pole see nii laialt levinud. Tegemist on tärkava tervishoiuvaldkonnaga. Soovisin hakata tähelepanu pöörama sellele, et meil oleks rohkem teadusuuringuid, valdkonda iseloomustavaid norme ja väärtusi ning et me tooks kokku spetsialiste kogu maailmast. Seega otsustasin luua akadeemia (Academy of Orofacial Myofunctional Therapy). Praegu koordineerib akadeemia paljusid sarnaseid organisatsioone ja instituute maailmas, samuti aitame ülikoolidel vastavaid õppekavu ja programme.
Miks on teie hinnangul müofunktsionaalne teraapia suhteliselt vähe tähelepanu saanud?
Mõned inimesed spekuleerivad, et müofunktsionaalsed puuded, näiteks suu kaudu hingamine, on seotud moodsa ühiskonnaga. Näiteks antakse lastele beebitoitu, mistõttu neil areneb tekstuuritundlikkus: pasta, jogurti, hamburgeri eelistus. Nad ei näri enam kõva leiba või liha nagu vanasti. Ka pudeliga toitmine ja luttide liiga rohke kasutamine on kaasa toonud probleemi suurenemise. See kõik paneb aju arvama, et me peaks suu kaudu hingama.
Loomulikult ei saa jätte mainimata, et seda valdkonda pole lihtne uurida. Uuringute tegemine valdkonnas, mis pole kellegi spetsialiteet, on keeruline. Müofunktsionaalne teraapia puudutab näiteks otorinolarüngoloogiat, näokirurgiat, hambaravi, hambahügieeni, füsioteraapiat, logopeediat ja ortodontiat. Interdistsiplinaarne ravi on minu hinnangul meditsiinis uudne rõhuasetus, mõned peavad seda hoopis tulevikumuusikaks.
Milliseid uuringuid on müofunktsionaalse teraapia valdkonnas üldse tehtud ning milliste tulemustega?
Hiljuti avaldas Stanfordi ülikooli meditsiinikool publikatsiooni müofunktsionaalset teraapiast ja unehäiretest. Seda me soovimegi – et tehtaks ja avaldataks üha rohkem uuringuid. Nimetatud uurimus oli väga tulemuslik, umbes kaks kolmandikku lastest näitasid paranemise märke, täiskasvanutel oli see näitaja poole ringis. See on väga hea tulemus, mis kindlasti haarab kindlustusfirmade tähelepanu, kes ei taha toetada ravi, mis on liiga pikaajaline ja kulukas.
Tänu viimaste aastate uuringutele teame, et näiteks uneapnoe ei vii mitte lihtsalt hüpertoonia või liiklusõnnestusteni, vaid ka südamehaiguste, insultide ja vähini. Kui sekkume varakult ja teeme teraapiat, eriti laste puhul, võime vähendada ühiskonna kulusid nende tagajärgedega toimetulekul.
Kas teraapial on ka mingeid piiranguid, näiteks vanus?
Ei, ka täiskasvanutega oleme võimelised saavutama häid tulemusi. Meie kogemused on näidanud, et tulemused hakkavad ilmnema umbes saja päevaga, millega kaasneb veel 1 – 2 aastat jälgimist. Ravi ise kestab umbes aasta. Kõige tähtsam on, et patsient oleks ise motiveeritud, aitab ka see, kui tema perekond on toetav. Müofunktsionaalne ravi põhineb kannatlikkusel.
Kuidas näeb välja tüüpiline raviskeem?
Võtame näiteks suu kaudu hingava patsiendi ravi. Kõigepealt toimub individuaalne hindamine, et teha kindlaks, kas tegemist on mingi anatoomilise probleemiga, mis põhjustab suu kaudu hingamist. Kaastakse allergoloog ja nina – kõrva – kurguarst – võib – olla tuleb eemaldada mandlid ja adenoidid, et teha õhu läbipääsuks ruumi. Või siis vajab patsient ortodontilist ravi. Kogu raviprotsess vajab meeskondlikku lähenemist. Seejärel antakse patsiendile harjutusi, et luua optimaalsemaid mustreid. Harjutused on väga lihtsad – näiteks paneme nööbi nööri otsa, patsient paneb nööbi huule alla ja siis tõmbab õrnalt. See paneb teatud lihased tööle ja lõdvestab teisi.
Kui suur osa inimestest võiks üldse müofunktsionaalset ravi vajada?
See on väga hea küsimus. Ma ei oska sellele isegi täpselt vastata, aga see oleks vajalik, kuna siis teaksime müofunktsionaalsete puuete koormust ühiskonnale laiemalt. Praegu teame siiski, et see on märkimisväärne. Journal of pediatrics avaldas 2012.aastal uuringu, kus Ühendkuningriigis jälgiti mitme aasta vältel 11 000 last, kes hingasid suu kaudu. Tulemused ei näidanud küll kuhu ühiskonnale, aga olid sellegipoolest masendavad. Rohkem kui 60 protsendil lastest, kes hingasid suu kaudu, diagnoositi ADHD, lisaks sooritasid need lapsed rohkem kuritegusid. Võime oletada kui suur mõju on sellistel asjaoludel peredele ja kogu ühiskonnale. Usun, et ravi vajab seega märkimisväärne osa ühiskonnast – mis peaks olema piisav, et pälvida laiemat tähelepanu ja korraldada suuremaid uuringuid.
” Kogu raviprotsess vajab meeskondlikku lähenemist.“
Marc Richard Moeller
The post Intervjuu Marc Moelleriga: Müofunktsionaalne teraapia kinnitab kanda appeared first on Ortodontiakeskus.