Detsembris 2015 avaldati meditsiiniajakirjas Hambaarst Ortodontiakeskuse füsioterapeudi Nele Pihla artikkel “Buteiko hingamisteraapia.”
Juunikuus toimus Ortodontiakeskuses koolitus hingamismeetodist, mida viis läbi Patrick McKeown. Buteiko meetodi lõi 1950ndatel aastatel vene arst dr Konstantin Buteiko, kelle juures õppis ka Patrick.
Konstantin Pavlovitš Buteiko sündis 1923. Aastal Ukrainas ja 1946. Aastal asus ta õppima Moskvasse I Meditsiini Instituuti. Noore arstina sai ta ülesandeks jälgida haigeid ja nende hingamist ning märkas, et kui hingamine muutus järjest raskemaks, tervisenäitajad järjest halvemaks, siis oli rohkem näha ka rindkere ja kõhu liikumist, hingamine muutus kiiremaks ja kuuldavamaks, hakati rohkem suu kaudu hingama.
Pärast kooli lõpetamist jätkas Buteiko samasuguseid eksperimente iseseisvalt ning talle tundus, et liiga sügav hingamine võib tekitada mõndasid haigusi. Ta palus tervetel katsealustel mõnda aega hingata väga sügavalt ning leidis, et neil tekkis seejärel pearinglus, iiveldus, asflüksia sümptomid nagu hingeldus ja köhimine ning lõpuks isegi minestus.
Tol ajal kannatas Buteiko ise tõsise hüpertensiooni käes. Ta mõõtis oma organismis süsihappegaasi taset ning leidis, et see oli soovituslikult madalam. Ta teoretiseeris, et see tulenes liigsest hingamisest ning hingamise korrigeerimine peaks ta terveks ravima. Buteiko hakkas enda peal katsetama vähendatud hingamist ning peagi kadusid valud, mida ta oli tundnud mitu kuud. Kui ta suurendas oma hingamismahtu, siis peavalu ja südame pekslemine tulid tagasi. Seejärel jakkas ta välja töötama programmi, mille järgi saaks kiiresti ja efektiivselt hinnata patsiendi hingamist ning vastavalt vajadusele seda korrigeerida.
Normaalne hingamine on läbi nina – regulaarne, vaikne, rahulik ja märkamatu. Enamik inimesi hingab liiga palju (krooniline hüperventilatsioon), mistõttu muutub veregaaside osakaal ning tekivad terviseprobleemid.
Harjumuslik liigne hingamine on põhjustatud tänapäeva eluga kaasaskäivatest teguritest nagu töödeldud toit, vähene füüsiline aktiivsus, keskkonnasaaste, suitsetamine ning liigne rääkimine. Nende tegurite tõttu võib hingamismaht suureneda 2 – 3 korda ning tulemuseks on väsimus, magamis – ja keskendumisraskused.
Tüüpilised märgid liigsest hingamisest on hingamine läbi suu, märgatav hingamine rahulolekus, liigne rindkere liikumine hingamise ajal, regulaarne ohkamine, suurte hingetõmmete tegema enne rääkimahakkamist ning valju hingamine rahuolekus.
Süsihappegaas
Buteiko teooria tugineb väitele, et krooniline hüperventilatsioon ehk ülehingamine põhjustab organismis liiga madala süsihappegaasi taseme. Seda saab seletada Bohri efekti abil, mille järgi hemoglobiini hapnikusiduvus on pöördvõrdeliselt seotud vere happelisuse ja süsihappegaasi tasemega.
Normaalne hapniku osarõhk arteriaalses veres on 75 – 100 mmHg ja süsihappegaasi osarõhk 35 – 45 mmHg. Kui me hingame liigselt, siis süsihappegaasi tase alaneb ning hapniku molekulid jäävad seotuks punaste verelibledega ega vabane rakkudesse.
Liiga madal süsihappegaasi tase mõjutab kõiki keha funktsioone ja tagajärjeks on tõsised haigused. Uuringute tulemusel leidis Konstantin Buteiko, et ligi 150 haigust on seotud ebaõige hingamisega.
Süsihappegaas lõdvestab silelihased hingamisteedes, arterites ja kapilaarides. Süsihappegaasi madal tase tekitab silelihaskoe spasme – veresoonte ja hingamisteede ahenemise. Tulemuseks on hingamisraskused, veresoonkonna haigused ( sh külmad jäsemed) ja krooniline väsimus ( aju ei saa piisavalt hapnikku).
Lima on meie keha jaoks väga tähtis. See puhastab, niisutab ja kaitseb meie hingamisteid ja seedesüsteemi. Lima püüab mittesoovitavad osakesed nagu bakterid ja tolmu kinni enne kehasse sisenemist ning hoiab meie hingamisteed puhtana. Bakteriaalse, viirusliku või seeninfektsiooni puudumisel võib liigse lima produktsiooni põhjuseks võib olla liigne hingamine. Kui süsihappegaasi tase on madal, siis toodab keha liiga palju lima, see aga blokeerib hingamisteid ja raskendab hingamist.
Lämmastikoksiid (NO)
1998. aastal võitsid ameerika farmakoloogid Robert F Furchgott, Ferid Murad, Louis J. Ignarro Nobeli preemia oma aastatepikkuse teadustöö eest, mis tõestas, et lämmastikoksiid on kardiovaskulaarüsteemi jaoks olulise tähtsusega signaalmolekul.
On teada, et NO on neurotransmitter, mis võitleb infektsioonide vastu, reguleerib vererõhku ja verevoolu organitesse. NO tekitab arterite laienemist: selliselt reguleerib NO vererõhku ja vere jaotust ning ennetab ka trombe. On leitud, et siinuste epiteelkude toodab Nod ning seal on eriti kõrge NO kontsentratsioon. Iga sissehingamisega liigub NO ninast ja siinustest kopsudesse ning parandab hapniku omastamist läbi lokaalse vasodilatsiooni. Suu kaudu hingates seda efekti ei teki.
Rakendus müofunktsionaalses teraapias
Buteiko meetodi kohta ei ole läänemaailmas tehtud väga palju teadusuuringuid. Enamik neist käsitleb Buteiko meetodit seoses astmaga. On leitud astma sümptomite vähenemist, kuid mitte oluliselt rohkem teiste hingamisteraapiatega võrreldes.
Oma töös olen Buteiko meetodit kasutanud peamiselt lastega, kes on harjunud hingama suu kaudu (isegi kui hingamisteed on vabad). Regulaarse harjutamise korral stimuleerib see ninahingamist ja aitab tekitada uut harjumust. Mõnel patsiendil on vähenenud on ka nohusse haigestumine.
Kasutatud kirjandus
-
McKeown, P. 2015. The Oxygen Advantage
-
McKeown, P. 2010. Buteyko meets Dr Mew: Buteyko method
-
www.buteykoclinic.com
-
www.buteyko.ee
-
Lundberg, JO; Farkas – Szallasi, T; Weitzberg, E; Rinder, J; Lidholm, J; Anggåard, A; Hökfelt, T; Lundberg, JM; Alving, K. 1995. High nitric oxide production in human paranasal sinuses. Nature medicine.
-
Lundberg, JO. 2008. Nitric Oxide and the Paranasal Sinuses. The anatomical record.
The post Buteiko hingamisteraapia appeared first on Ortodontiakeskus.
